nägemishäirega noor
Nägemispuudega inimene – inimene, kelle nägemine on alanenud sel määral, et see takistab tema arengut, õppimist, tööelus osalemist ning igapäevase elu toimetuste sooritamist. Enamasti on keskmise nägemispuudega inimesel ehk vaegnägijal nägemisteravuse langus, ruumi- või värvitaju halvenemine, vaatevälja kitsenemine või nägemishäire. Raske nägemispuudega inimene võib olla kas vaegnägija, pime või täispime.
Nägemistaju erinevad osised võivad olla erinevalt kahjustatud. Seega on ka nägemispuudel väga erinevaid väljendusvorme, mis ulatuvad erineval tasemel olevast nõrgaltnägevusest kuni täieliku pimeduseni. Piir "pimeda" ja "vaegnägija" vahel on aga libisev, kuivõrd optilised abivahendid ja nägemistreening teevad paljud täpsust nõudvad tegevused ja lähitööd võimalikuks ka väga väikese nägemisjäägiga vaegnägijatele.
NÄGEMISPUUDEGA NOORTE KAASAMISEL:
Tutvusta end suhtluse alguses ja nimeta noore poole pöördudes alati tema nime;
noore tähelepanu võitmiseks kõneta teda ning seejärel puuduta õlast või käsivarrest;
alati, kui noore juurest lahkud, siis ütle talle seda;
žestid ja pearaputused ning kirjalikud tekstid (päevakava, info tahvlil) anna alati edasi ka SUULISELT;
muuseume/asutusi külastades lepi eelnevalt kokku, et noor tohiks eksponaate kompida;
väldi juhtkoera puutumist, toitmist ja temaga mängimist;
liikumise hõlbustamiseks ulata talle käsi või küünarnukk, ise liigu pool sammu eespool ja juhi tähelepanu takistustele. Kui noort saadad, siis ütle "Ma tulen Sinuga", mitte "Ma viin Sind."
hoolitse selle eest, et mööblit ei paigutataks ruumis ümber ja juhtmed oleksid ohutult kinnitatud. Muudatustest teavita noort;
uues keskkonnas tee noorele ringkäik olulistes ruumides, et tal oleks mugavam iseseisvalt liikuda;
juhenda noort stiilis: "ülevalt alla", "kella kuue suunas", mitte "siin" ja "seal." Trepi puhul ütle, kas astmed tõusevad või langevad.
vaegnägijale paku sellist istumiskohta, kus valgus langeb tagant ja ruumis toimuv on hästi näha;
tekstid kirjuta suuremalt ja suurema reavahega;
teksti ja tausta vahel kasuta tugevat värvikontrasti (parim on kollane tekst mustal taustal); ära kasuta läikivat paberit ega pikki tekstiridasid;
käelise tegevuse juures kasuta erinevaid materjale ja tehnikaid, jäta lauale piisavalt ruumi ning hoia töövahendeid ALATI samas kohas;
märgista klaasuksed silmade kõrguselt kleepsuga, trepiastmed ja uksepiidad kontrastriibuga;
paiguta ruumide tähistused ukse kõrvale silmade kohale kontrastses tekstis.
PUNKTKIRI
Aastail 1825-1829 töötas pime prantslane Louis Braille välja reljeefsetel punktikombinatsioonidel põhineva sõrmedega loetava punktkirja ehk Braille kirja. Punktkiri on rahvusvaheline. Tähed ja kirjavahemärgid koosnevad reljeefsetest punktikombinatsioonidest. Need on nii suured, et mahuvad sõrme alla.
Kombinatsioonide alus on nn kuuspunkt – ülevalt alla kolm ja vasakult paremale kaks punkti. Igat tähte ja kirjavahemärki tähistab kindel punktikombinatsioon. Nii on a ülemine vasakpoolne, b aga ülemine vasakpoolne ja keskmine vasakpoolne punkt.
Punktkirja kirjutatakse paksemale paberile kas spetsiaalse kirjutustahvli ja -tihvtiga või punktkirjakirjutusmasinaga või trükitakse arvutist punktkirjaprinteriga.
Punktkirja võib pidada nägemise kaotanud inimese teiseks kirjaoskuseks. Lastele õpetatakse punktkirja Tallinna Heleni Kooli pimedate laste keskuses ja Tartu Emajõe Koolis. Pimedad õpilased on kõige aktiivsemad punktkirjakasutajad. Punktkirjakasutajate arv on viimaste kümnendite jooksul tunduvalt vähenenud. Seda on põhjustanud punktkirja vähene õpetamine, vähene motivatsioon selle õppimiseks ja infotehnoloogia areng.