Kõige suurema rühma (keskmiselt kaks last 1 000 elusalt sündinud lapse kohta) liikumispuudega lastest moodustavad kesknärvisüsteemi kahjustusega lapsed. Rahvakeeli öeldult tähendab see halvatust. Kahjustus ajus on tekkinud erinevatel põhjustel sünnieelselt, –aegselt või –järgselt. Suur riskirühm on enneaegsed lapsed. Võib esineda kõneprobleeme. Neljandikul kesknärvisüsteemi kahjustusega lastest lisanduvad nägemisprobleemid, osal lastest on kuulmislangus. Seega lisandub 80% juhtudest lapse liikumispuudele ka muid kergemaid või raskemaid probleeme.

Liikumispuudega laste hulka kuuluvad ka seljaajusongaga lapsed. See puue aeglustab või takistab lapse motoorika arengut. Puude raskus sõltub kahjustuse kõrgusest seljaajus. Puuet ei saa välja ravida ega olematuks muuta, kuid rehabilitatsiooni, õigeaegse ravi ja abivahenditega saab toetada lapse aktiivset osalemist elus.

Liikumispuue võib tekkida ka traumade, liiklusõnnetuste, raskete haiguste tagajärjel. Neil puhkudel sõltub puude raskus ja komplitseeritus kahjustuste ulatusest, närvisüsteemi kaasatusest jm–st.

Ka kaasasündinud (geneetilisi) lihashaigusi põdevate laste liikumispuue ei parane ajas, vaid pigem süveneb. Vähesel määral esineb ka lapsi, kes on sündinud jäsemete väärarenguga või puudumisega.

Seega — tulenevalt liikumispuuet põhjustavast diagnoosist on erinevad ka liikumispuudega laste vajadused, erinev on nii iseseisev toimetulek kui ka hariduslikud erivajadused.